Majanduskriisist edukalt väljatulemiseks ei peaks keskenduma sellele, mis on kasulik kriisis, vaid sellele, mida teeksime normaalsel ajal. Minevik näitab, et pikaajaliselt on kriisist määravamad tehnoloogia areng ja inimlik lootus, et elu läheb paremaks. Heaolu taastumiseks vähemalt kriisieelsele tasemele peame vältima enese kammitsemist ebavajalike piirangutega.

Kaspar Oja. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Kaspar Oja. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Kriisid on eriline aeg, mil paljud seosed toimivad teisiti sellest, millega heal ajal harjunud oleme. Enne kriisi rääkisime tööjõu puudusest, praegu kasvavast töötute arvust. Hiljuti arutasime, kas kolmeeurone kohv on liigne luksus. Nüüd selgitab meeshääl toidupoe raadios, et vetsupaberit ja saia jätkub kõigile. Kuigi praegu on maailm hoopis teistsugune kui mõne kuu eest, ei maksa arvata, et nii see jääbki, sest kriis on juba olemuslikult ajutine nähtus.

Rohkem töökohti vs. paremad töökohad

Maailmal on pikk ajalugu kriisi ajal esiletõusvate teooriatega, mis ennustavad, et kriis märgib heaolu kasvuperioodi lõppu. Ka praeguse kriisi ajal tehtud ennustusi maailmakaubanduse püsiva vähenemise või majandusstruktuuri muutuste kohta võib pidada sarnasteks. Maailmakaubanduse kasv on aidanud kaasa rahvusvahelisele spetsialiseerumisele ja see on toetanud majanduskasvu nii vaestes kui ka rikastes riikides. Selle arengu tagasikeeramine teeks meid vaesemaks ja kärbiks meie valikuvõimalusi.

Tootmise Aasiast tagasi Euroopasse kolimine võib kõlada uhkelt ja jätta mulje, et nii luuakse uusi töökohti, kuid tegelikkuses tähendaks see pigem majanduse taandarengut ja paremate töökohtade kadumist. Euroopas on esinenud viimase mõnekümne aasta jooksul seos majandusarengu ja -struktuuri vahel. Ühel ajal tootmise kallinemisega väheneb tööstuse osakaal hõives ja suureneb teenusmajanduse oma. Kallim tootmine on rahvusvahelist spetsialiseerumist selgitavate teooriate põhjal seotud kõrgema elatustasemega. Eestis oleme olnud sellise arengu tunnistajaks läbi kõrge palgaga äriteenuste ja IT-sektori osakaalu suurenemise hõives.

Tööstuse Aasiast Euroopasse kolimine ei saaks toimuda vaba konkurentsi tingimustes, sest kohapealsed harud maksavad töötajatele paremaid palku. Särkide ja ülikondade õmblemine kolis Euroopast ära ikkagi kõrge palgakulu pärast, mitte seetõttu, et meile meeldiksid eriliselt Indoneesias valmistatud pluusid.

Majanduse suunamine ja piirangute seadmine, mis aitaksid tuua siia madala lisandväärtusega tootmist Aasiast, tähendaks, et maksame lõivu kõrge tootlikkusega sektorite töökohtades. Kui muuta tööstus lihtsakoelisemaks, vajame ka keerulisi teenuseid vähem. Lisaks konkureerib tööstus töötajate pärast teenusmajandusega. Üsna sarnane mõju oleks katsetel suurendada põllumajandussektori hõivet programmeerijatest ja disaineritest „Kalamaja elanike” arvelt.

Maanteede laiendamine oli majandusarenguks vajalik 100 aastat tagasi, kuid tänapäeva „maanteed” seisnevad teistsugustes ja targemates investeeringutes.

Piiravad piirangud

Linnastumine, rahvusvaheline kaubandus ja isegi inimeste välismaal töötamine on laialt levinud, sest need on osutunud aja jooksul alternatiividest edukamateks. Kui meil poleks vabadust osta välismaa kaupu või kolida linna ja maa vahel, siis elaksime märksa kehvemalt. Suure tõenäosusega ei aita majandusel paremini taastuda nende arengujoonte jõuga ümberpööramine – kas siis kaubanduspiirangute või välismaalaste palkamist raskendavate seadustega. Seega on siinkohal võtmetähtsusega hoopis see, et me oma taastumisvõimalusi majanduse suunamise või piirangutega ise ära ei rikuks.

Keerulised üleelamised panevad arvama, et see, mis toimib kriisis, toimib ka normaalsel ajal, kuid see ei ole nii. Omapäraseks näiteks on siinkohal Suurbritannia majanduse taastumine pärast II maailmasõda. Seesama usk, et see, mis toimib kriisis, toimib ka muidu, tõi kaasa ettevõtete riigistamise ja majanduse suunamise. Mõneks aastaks see andiski eelise, sest nii suudeti käivitada sõjas alles jäänud tööstus, pikaajaliselt niisugune poliitika aga ei toiminud, sest ettevõtted jäid Mandri-Euroopa konkurentidest maha. 1950. aastast kuni 1973. aasta kriisini kasvas Suurbritannia majandus ülejäänud Lääne-Euroopa riikidest aeglasemalt eeskätt kehvema tehnoloogilise arengu tõttu.

Suurbritannia näide kinnitab ka juba varasemaid arvamusi kriisist väljakasvamiseks vajalike investeeringute kohta. Igasugune majanduse stimuleerimine ei ole kriisist ülesaamiseks mõistlik.

Üle jõu käiv kulukas majanduspoliitika murendab kodanike usaldust riigi ja demokraatia vastu, tekitades ebakindlust ja tõstes esile äärmuslust.

Uued tooted ja tehnoloogia

Investeeringud tootmisvõimsuse suurendamisse ei pruugi aidata. Vana toote toodangu suurendamine viib selle hinna alla ja vähendab kasumlikkust. Eestis võime küll arvata, et oleme väiksed ega suuda maailmaturu hinda mõjutada, aga tõenäoliselt plaanivad meiega ühel ajal kriisist väljuda paljud, kes sarnaselt meiega otsivad võimalusi investeerimiseks. Pikaajaliselt on majanduskasvuks vaja ikkagi uute toodete ja tehnoloogia arendamist. Me ei peaks keskenduma majanduse taastamisel sellele, kuidas toota Saksamaa jaoks odavaid juppe, vaid uutele toodetele, mis konkureerivad maailmaturul Saksamaa omadega.

Nüüd tasuks seega soodustada uue tehnoloogia arengut. Vahetult enne kriisi olid selleks energiaefektiivsuse parandamine, süsiniku jalajälje vähendamine ja uute digitaalsete teenuste areng. Minevikust võib olla uhkeid näiteid selle kohta, kuidas maanteede ehitamine on aidanud riike õitsele, kuid praegu see tõenäoliselt meid edasi ei viiks. Maanteede laiendamine oli majandusarenguks vajalik 100 aastat tagasi, kuid tänapäeva „maanteed” seisnevad teistsugustes ja targemates investeeringutes.

Infrastruktuuri investeeringud võivad leevendada lühiajaliselt tööpuudust, kuid need ei lahenda majandusprobleeme. Kui investeeringud on lihtsalt nice-to-have ega suurenda pikaajalist majanduspotentsiaali, siis projektide valmimise ja toetusprogrammide lõppemisega kaasneb majanduslangus. Minevikust tuuakse eduka stimuleerimise näitena sageli „uue kursina” (New Deal) tuntud reformide kava, mis aitas Ameerika Ühendriigid välja suurest depressioonist. Samas kaasnes ka uue kursi projektide lõpuga uuesti töötuse kasv.

Majanduse taastamiseks tehtavatest investeeringutest maksimaalse kasu saamiseks peame keskenduma investeeringutele uude tehnoloogiasse ja valdkondadesse, kuhu investeeriksime ka headel aegadel.

Usalduskriisi oht

Majanduse päästmine ei tohi seada ohtu riigi kestlikkust. Üle jõu käiv kulukas majanduspoliitika võib tuua kaasa inflatsiooni, kõrgemad maksud või valitsuse võimetuse tulla toime oma kohustustega. Selline areng murendab kodanike usaldust riigi ja demokraatia vastu, tekitades ebakindlust ja tõstes esile äärmuslust.

Majanduse pikaajaliseks arenguks on aga olulised kindlustunne ja teatav ennustatavus. Inimesed, kelle säästud on kehva majanduspoliitika tõttu hävinud või kelle firma on reeglite karmistumise pärast pankrotistunud, ei pruugi enam julgeda tulevikku investeerida. Või otsustavad nad hoopis luua oma firma välisriiki, mille stabiilsusesse nad rohkem usuvad.

Varasemad kriisid on õpetanud, et kipume hindama kriisis üle selle pikaajalist mõju ühiskonna ning majanduse arengule ja võime seetõttu rakendada poliitikat, mis piirab meie arenguvõimalusi. Pikaajaliselt sõltub majanduse ja ühiskonna areng teistest teguritest kui kriis ning kui me oma võimalusi kriisiaegsete otsustega ise ära ei riku, peaksime sellest kenasti üle saama. Majanduse taastamiseks tehtavatest investeeringutest maksimaalse kasu saamiseks peame keskenduma investeeringutele uude tehnoloogiasse ja valdkondadesse, kuhu investeeriksime ka headel aegadel.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Kaspar Oja ohkab iga kord, kui võim vabadust piirab. Ökonomistina teab ta hästi, et keelud ei vähenda pelgalt võimalusi, vaid teevad meist suurema osa ka rahaliselt vaesemaks.